Ringsuunaline raadiomajakas
Ringsuunaline raadiomajakas (lühend NDB, ingl non-directional beacon) on lühimaa raadionavigatsiooniseade, mille abil on õhusõidukil võimalik kindlaks määrata oma asukoht[1].
Ringsuunaline raadiomajakas levitab enda ümber igas suunas kindla sagedusega raadiolaineid, mis on ICAO lisa 10 järgi vahemikus 190–1750kHz, kuigi tavaliselt töötab ringsuunaline raadiomajakas sagedusvahemikus 190–535kHz. Ringsuunaline raadiomajakas edastab oma sagedusel morse koodis pikkade ja lühikeste helisignaalidega määratud kolmekohalist tunnuskoodi.[2]
Leviala
[muuda | muuda lähteteksti]Ringsuunalise raadiomajaka leviala suurus sõltub majaka võimusest ja maapinna reljeefist: mida suurem on võimsus, seda kaugemale signaal levib, samuti mida mägisem on maastik, seda halvemini signaal levib. NDB võimsusega kuni 25 W võib levida kuni 15 miili kaugusele, NDB võimsusega kuni 50 W kuni 25 miili kaugusele.[3] NDB leviala suurust saab üldistada ka valemi kujul. NDB leviala teepikkust () üle maapinna kirjeldab järgmine valem:
kus (nm) on teepikkus, (W) on võimsus [4].
NDB leviala üle veepinna kirjeldab valem:
[4].
Suurem osa kasutusel olevatest ringsuunalistest raadiomajakatest on võimsusega 100–500 W, kuid leidub ka kuni 3000 W võimsusega ringsuunalisi raadiomajakaid[5].
Ringsuunaline raadiomajakas töötab õhusõidukis koos automaatraadiopeilingaatoriga (lühend ADF, ingl automatic direction finder), kus ringsuunaline raadiomajakas on raadiosaatja rollis ja automaatraadiopeilingaator vastuvõtja rollis. Automaatraadiopeilingaator määrab ringsuunaliselt raadiomajakalt saadud raadiosignaali suuna kasutades kahte antenni, ühte fikseeritud antenni ja teist pöörlevat antenni. Pöörleva antenni positsiooni muutmisega otsitakse täpset antenni asendit, kus raadiosignaali tugevus pöörlevale antennile on minimaalne, ehk pöörlev antenn on raadiosignaali suunaga risti.[5]
Probleemid ja piirangud
[muuda | muuda lähteteksti]Ööefekt
[muuda | muuda lähteteksti]NDB saadetud raadiolained jõuavad vastuvõtjani kahel viisil: suurem osa lainetest järgib maa kumerust ning annab vastuvõtjale täpse signaali, kuid osa ülespoole suunatud laineid peegeldub ionosfääri tõttu maapinna poole tagasi, tekitades vastuvõtjas täpsusvigu. Peegeldatud laineid tekib rohkem öisel ajal ning kõige rohkem päikeseloojangul ja päikesetõusul. Ööefekt kehtib kõrge võimsusega raadiomajakate puhul, kuna efekt on märgatav vaid pikematel vahemaadel.[5]
Interferents
[muuda | muuda lähteteksti]Kui alal leidub mitu samal sagedusel töötavat ringsuunalist raadiomajakat võib vastuvõtja edastada ebatäpset informatsiooni. Seetõttu hoidutakse mitme sarnase sagedusega NDB kasutamisest üksteisele lähedal. Sellegipoolest võib ööefekt põhjustada võimsamate NDB-de puhul ülekattuvusalasid, kus võib tekkida interferents.[5]
Äikesetormid
[muuda | muuda lähteteksti]Äikesetormid tekitavad erinevaid raadiolaineid, mille tõttu võivad tormi keskme lähedal olevad vastuvõtjad näidata NDB suuna asemel äikesetormi keskme suunda[5].
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ EANS. “Navigatsioon.” https://eans.ee/tegevused/tehnika/navigatsioon (vaadatud 24.03.2024).
- ↑ Federal Aviation Administration. „Aeronautical Information Manual“. FAA, 21. märts 2024. https://www.faa.gov/air_traffic/publications/atpubs/aim_html/ (vaadatud 24.03.2024).
- ↑ The Logbook. “Navigation Systems” http://herschlogbook.blogspot.com/2012/07/navigation-systems.html (vaadatud 24.03.2024).
- ↑ 4,0 4,1 Exam Copilot. “NDB Range” https://www.examcopilot.com/subjects/radio-navigation/ndb/n-d-b-range (vaadatud 24.03.2024).
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 Civil Aviation Safety Authority Australia. “Operational notes on Non-Directional Beacons and associated Automatic Direction Finding”. CASA, 24. august 2005. https://www.casa.gov.au/sites/default/files/2021-09/operational-notes-non-directional-beacons-ndb-associated-automatic-direction-finding-adf.pdf (vaadatud 24.03.2024).